Copyleft: mõju litsentsivalikule
Copyleft’i kontseptsioon sündis
infotehnoloogia valdkonnas, peaasjalikult programmeerijate seas (eelnimetatud
edasikandumise klausel oli välja pakutud R. Stallmani poolt). Copyleft kui
litsents annab õiguse kasutada originaalteost uute teoste loomisel ilma originaalteose
autori loa küsimata. Intellektuaalselt huvitav asjaolu on see, et copyleft
lubab kasutada originaalteost, kuid nõuab eelmainitud õiguse mainimist uue
(tuletatud) teose litsentsi kirjelduses.
Mainimist väärt eelis on seotud
asjaoluga, et edasikandumise klausli kasutamine annab esialgsetel autoritel
võimaluse kehtestada juriidilist vabadust toote kasutamise ja levimise suhtes.
Copyleft’i nõuete täitmisel saab igaüks luua uut tehnoloogiat ja säästa aega
juriidiliste õiguste taotlemise faasis, mida antud litsentsil sisuliselt pole,
kuna puudub õiguse küsimise vajadus. Bürokraatia ja juriidiliste toimingute
minimeerimine on mõne ettevõtte jaoks strateegiline eelis, sest ettevõtte
eesmärkide saavutamine toimub madalama ajakuluga (võrreldes konkurentidega).
Kui aga vaadelda litsentsi mitte
kasupüüdlikkuse dimensioonis (toonitan, et siinkohal kasu ei ole seotud
varalise või finantsilise väärtusega), siis kõne alla tulevad arengumaades keskkonnakaitse
tehnoloogiate levitamine. Copyleft võimaldab kasutada tehnoloogiat üldise
ühiskonna heaolu kasuks.
Edasikandmise klauslit võib
liigitada nelja tunnuse alusel, millega on võimalik kirjeldada copyleft’i kui
litsentsi mõju litsentsivalikule: ülitugev, tugev, nõrk ja puuduv tunnus.
Ülitugeva tunnuse (Affero General Public License, AGPL) kasutamine
on suunatud võrgupõhistele arendustele. Nimelt tegemist on olukorraga, kus AGPL
veebipõhise rakenduse kasutamisel uue rakenduse loomiseks on tarvis kaitsta
eelnimetatud uut rakendust samuti AGPL tunnusega. Uue veebipõhise rakenduse
lähtekood peab olema samuti avalik. Käesolev tunnus eelkõige meelitab kasutajad
teatud õiguse garantii pakkumise näol.
Tugev tunnus (General Public License) eeldab, et nimetatud litsentsiga kaitstud programmi
lähtekoodi kasutamisel uue programmi valmistamiseks avalikustatakse uus
programm lähtekoodi ja GPL’ga. Antud litsentsi valiku kasuks teevad arendajad,
andmeanalüütikud ja suhteliselt kõrge IT kompetentsiga kasutajad erinevate
valdkondade ülesannete täitmiseks. Üks tuntumatest GPL tunnuse kasutajatest on
Linuxi distro arendajad.
Nõrga tunnuse (Lesser General Public License, GPL) puhul tegemist on litsentsiga,
mille kasutamisel õigused ei ole teatud olukordades edasi kantud. Tunnuse
kasutamise valdkond on määratud võimalusega peita kasutaja eest teatud koodi
osa. Algversiooni edasiarendamise puhul (näiteks lisades teatud moodulit) on
aga kohustuslik seada järgmistele kasutajatele pöördprojekteerimise nõuet (reverse engineering). Üldtuntud näide on
Mozilla Public License. Nõrga tunnuse
kasutamine on levinud tarkvara arendajate seas.
Puuduv copyleft’i tunnus sätestab
olukorda, kus õigused ei pea olema üle kantud tuletatud
tootele/teenusele/teosele. Selline litsents võib seada absoluutset vabadust
toote kasutamise või levitamise mõistes. Litsents annab võimaluse luua tasulist
toodet kasutades litsentsi all oleva toote sisu (näiteks koodijuppe, mooduleid
või tervet arendust). Käesoleva tunnuse silmapaistvamad esindajad on X11, MIT,
BSD ja Apache. Antud litsentsi puuduva tunnuse vastu tuntakse suurt huvi
tarkvara arendajate poolt, kelle eesmärk on teenida tulu oma loodud
produktiga.
Eeltoodud kokku võttes on võimalik
välja tuua suhteliselt tugevat seaduspärasust (või põhimõtet), et mida nõrgem
on tunnus, seda rohkem ta mõjutab tarkvara arendajate valikut, nimelt arendajat
kippuvad valima nõrkade tunnuste vahel. Tugevate tunnuste vahel tavaliselt
valib kasutaja nn õiguse garantii tagamise põhjusel.
Comments
Post a Comment