Autoriõiguse reform
Käesolevas ajaveebiartiklis toob
autor välja tugevused ja nõrkused autoriõiguse konstruktiivse reformi kohta, mis
oli pakutud Rick Falkvinge ja Christian Engströmi poolt raamatus nimega „The
Case for Copyright Reform“.
Eelnimetatud teose autorid näevad
probleeme tänapäevases seadusandluses, mis reguleerib autoriõigusi. Autorid on
seisukohal, et autoriõigusi sätestavad juriidilised regulatsioonid olulisel
määral takistavad erinevate kultuuride levikut, piiravad kunsti ja kujundavad
ühiskonda, mille käitumist tugevalt mõjutatakse globaalsete tehnoloogia
ettevõtete poolt.
Falkvinge ja Enström pakkuvad lahenduse
autoriõiguse parandamiseks, mille sisuks on konstruktiivse reformi läbiviimine.
Järgnevalt ajaveebiartikli autor annab oma hinnangut teatud konstruktiivse
reformi osale.
Üheks reformi osaks nimetatakse
tasuta mittekaubandusliku jagamist (free
non-commercial sharing). Idee seisneb selles, et tekitada olukorda, kus mistahes
tarbija saaks tasuta vahetada teise kasutajaga kaupa. Peamiseks tingimuseks on
tehingu/vahetuse operatsioonil mittekaubanduslikkus, st tarbijad ei tohiks
teenida kasumit (mingites olukordades kahjumit) vahetuse toimimise tagajärjel. On
tähtis mainida, et vahetuse objekt ei pruugi olla füüsiline ese, vaid vahetada
on võimalik ka teenuseid.
Ühest küljest tasuta jagamine
võimaldab ideede levikut. Inimesed saavad edastada sõnumit või tehnoloogilist
lahendust selleks, et aidata teistele lahendada teatuid probleeme või näha maailma
teiselt nurgalt. Näiteks inimene tahab saata tuttavale teisest maailmaotsast
videot, mida tegi eesti meedia kommertsettevõtte eesti kultuuri kohta ja
näidata sellega eestlaste elustiili, kust välismaalane saab üle võtta teatuid
ideid heaolu parandamiseks.
Teisest küljest on aga igasugu
tasuta P2P tüüpi vahetuse operatsioonid ohtlikud autori teadmata kavatsuste
tõttu. Siinkohal tuleb kõne alla inimese leidlikkus ja momendi ärakasutamise
oskus. Tänapäeval juba enamustele tuttav temaatika on krüptoraha platvormid,
mis esindavad eelnimetatud raamatu tasuta jagamise põhimõtet. Tegemist on
tasuta valuutaülekandmise võimalusega ja veel tingimusel, et transaktsiooni
teostajat on väidetavalt võimatu kindlaks teha. Ilmselt lugejal on selge see,
et äärmiselt ohtlik on olukord, kus liigub suhteliselt suur raha, mille eesmärk
ja realiseerija on teadmata. Pangaülekanne kui teenus küll maksab, kuid sellega
tagatakse kasvõi mingisugune võimalus jälgida rahavoogusid ja sekkuda siis, kui
on kahtlus ebaseaduslikus käitumises.
Ülaltoodud põhimõtte on vastuolus vahetatava
objekti autori huvidega. Tasuta jagamise põhimõtet on võimatu rakendada paljudele
tootegruppidele. Nt paljude autorite teosed on tehtud eelkõige kasumi teenimise
eesmärgil, ehk siis eos eeldatakse, et igasugu teose vahetamine peab olema tasu
eest. Kui tarbija soetab teost, siis kuidas ta peaks aru saama, kas teose loomise
eesmärk oli raha teenida või selle tasuta jagamine ühiskonnas?
Ajaveebiartikli autor arvab, et
tegemist on ökonoomilisse tasustamise mudelisse sekkumisega, mida tahetakse
ümber reguleerida. „The Case for Copyright Reform“ raamat annab palju mõtlemiseainet,
kirjeldades olemasolevaid autoriõiguse paradokse, kuid aga lahendust ei paku.
Tõsi aga on see, et raamatu mõnede põhimõtete integreerimiseks on vaja luua uut
finantstehingute platvormi, mis reguleeriks vahetamist lähtuvalt autori
soovist. Sellise platvormi integreerimine on lahendus kohe mitmetele raamatus esitatud
probleemidele. Küsimus on ainult selles, milline see tehnoloogia on ja kuidas
seda teha ülemailmseks. Tundub nagu ülesanne järgmisele Elon Muski’le.
Viide teosele: falkvinge.net
Comments
Post a Comment