Läbikukkunud tehnoloogiad

“Failure is an option here. If things are not failing, you are not innovating enough."

Elon Musk

Sapphire iPhone

2014. aasta septembris avalikustas Apple uut iPhone 6, mis oli suurem ja võimsam kui varasemad mudelid. Kuid üks peamistest tehnoloogilistest eesmärkidest jäi saavutamata - telefon ei tulnud lõppkasutaja kätte safiiriga valmistatud ekraaniga. Nimetatud ekraani tehnoloogia pidi suurendama nutitelefoni vastupidavust ja pikendada ekraani eluiga.

Apple'i plaan võtta kasutusele vastupidavamad ekraanid kukkus läbi, kui ta ehitas uue safiiritehase enne, kui täielik toote disain ja tehnoloogiline kontseptsioon oli veel koostamata. Eesmärgi saavutamiseks palkas Apple safiirkristallide valmistamiseks innovatiivsete ahjude arendajat - GT Advanced Technologies, kellel puudus kristallide tootmise kogemus kommertseesmärkide täitmiseks. Seetõttu GT Advanced Technologies tegi alguses liiga ambitsioonikaid tootmisplaane, millest kinni pidada ta kordagi ei suutnud.

Põhiliseks probleemiks kujunes välja olukord, kus ekraanide tootmise tehnoloogia oli suhteliselt keeruline ja aeganõudev: safiirplokke pidi kuumutama kuu aega suletud ahjus, mille käigus paljud plokid läksid katki. Lisaks eelnevale oli tehnoloogiliselt võimatu safiiriplokke õiges mõõdus tükeldada.

Lõpptulemuseks esitas GT Advanced Technologies pankrotiavalduse ja Apple’i safiiri ekraan (algse idee valguses) oli tootmisest eemaldatud.  

Source: MIT Technology Review

Google Glass

Tegemist on nutitelefoni lisaseadmega, mida tehti Android baasil. Seadmes kasutatakse läbipaistvat ekraani, mida kinnitatakse prilliraamidele külge (head-mounted display, HMD). Ekraan ise asub  veidi kõrgemal parempoolsest silmast ning on täiendatud suure resolutsiooni kaameraga. Toote esialgne hind oli 1500 USA dollarit.

Seadme juhtimine toimub häälkäskluste abil: baaskäsklus on "Ok, Glass", millele järgneb teatud protsessi täitmiseks vajalik täitekäsklus. Lisaks häälkäsklustele seadet on võimalik juhtida žestide ja sõrmejälje sensori abil. Üheks põnevaks tehnoloogiaks on helisignaali edastamine inimese luustiku kaudu. Põhiliseks funktsiooniks on meilide, sõnumite ja erinevate nutiseadme rakenduste juhtimine.

Toote põhiliseks puuduseks on kõrge identiteedi turvarisk. Nimelt inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon näeb ette, et iga inimene omab õigust isikliku ja eraelu puutumatusele. Seoses sellega kriitikud arvavad, et Google Glass rikub nimetatud konventsiooni. Siinkohal on oluline mainida, et tegemist on tehniliselt võimsa kuid ühiskonna tavade perspektiivist ebasobiva tootega, mis rikub eetikat.

Source: TIME

Nintendo Virtual Boy (1995)

Käesoleva tehnoloogia näol on tegemist Nintendo esimese tootega, mis oli võimeline projitseerima kolmemõõtmelist graafikapilti. Nintendo konkurendid kasutasid perspektiivset projektsiooni selleks, et tekitada "näilist" ruumilist pilti, kuid Nintendo saavutas palju detailsemat pilti kasutades parallaksi tehnoloogiat.

Pildi kuvamiseks kasutati "virtuaalreaalsuse kiivrit": kasutaja paigutab oma nägu kummist tehtud ja amortisaatoritega täiendatud raami sisse, kus kaks puna-musta värvitooniga projektorit edastavad valgussignaali eraldi iga silma sarvkestale. Värvidioodid olid valitud odavuse, vastupidavuse ja kättesaadavuse pärast. Seadme esialgne maksumus oli ca 180 USA dollarit ja teiste värvidioodide kasutamine tõstis hinda ca 500 USA dollarile.

Vaatamata uudsusele Nintendo Virtual Boy ei olnud äriliselt tulukas toode. Peamiseks probleemiks oli psühho-füüsiline efekt, mille pärast kasutaja pidi puhkama peale igat 15-30 minutilist seadme kasutamist. Paljud kasutajad kaebasid peavalu ja iivelduse üle. Veel üheks seadme puuduseks oli selle disain, mistõttu seadme kasutamiseks oli vaja siledat ja puhast pinda ning seadet oli suhteliselt ebamugav transportida (võrreldes nt kaasaskantavate pihuarvutitega). Suurt mõju avaldas ka Nintendo pearõhk Game Boy tooteliinile, mistõttu Virtual Boy meeskond oli suhteliselt finantsiliselt piiratud.

Source: Business Insider