Eesti infoühiskonna visioon
Käesolevas ajaveebiartiklis
kirjeldab autor ühte kõige enam ja ühte kõige vähem realiseerinud 2020. aasta
infoühiskonna visiooni. Visiooni kirjeldus on võetud Eesti infoühiskonna
arengukavast 2020 ning kõik arvamusavaldused põhinevad autori kogemustel ja
erialastel teadmistel erinevatest valdkondadest. Eelnimetatud Eesti
arengupoliitika strateegilise dokumendi üle arutamine on teostatud ainult akadeemilistel
eesmärkidel.
2020. aasta Eesti infoühiskonna arengukava
kõige enim täidetud visioon on kirjeldatud dokumendi teises peatükis, esimese
alepeatüki teises punktis:
„Inimesed on saanud IKT abil nn targaks tarbijaks. Nad hoiavad raha
kokku või saavad teenitud raha eest rohkem väärtust, näiteks elades tarkades
majades või ostes interneti kaudu rohkem e-poodidest.“
Siinkohal peab mainima, et
väärtuse all ei mõelda ainult rahalist väärtust, vaid on ka muid kriteeriume,
mille aluselt tehakse riigi projekti investeeringutasuvuse analüüsi. Kõige
lihtsam on väärtust hinnata kvantitatiivsete mõõteskaalade alusel, seega
rahaline väärtus on analüütikute seast ilmselt eelistatum. Kuid aga olemas on
ka teisi väärtusi nagu näiteks sotsiaalmajanduslik tasuvus. Lihtsamini öeldes
tegemist on tasuvusega, mis hindab elanikkonna heaolutaseme tõusu teatud
projekti elluviimise tõttu. IKT abil on iga inimene võimeline panustama just
sotsiaalmajanduslikke tasuvusse erinevate IKT teenuste kasutamise kaudu.
Näiteks võib tuua tänapäeval juba kõigile tuttavat e-poe infosüsteemi, kus
eraldi teenusena on integreeritud transpordilogistika element – toodete vedu
poest otse kliendi kätte. Tarbija seisukohalt on antud teenus majanduslikult ja
sotsiaalmajanduslikult tasuv erinevatel põhjustel. Esiteks, tarbija vähendab
transpordikulusid (transpordiühikute kasutamisega seotud kapitali ja
ekspluatatsioonikulude näol), tarbija suure tõenäosusega ei teosta nn
spontaanseid ja emotsionaalseid oste (sest varem koostatud ostunimekirjad on
mugavalt kättesaadavad ja nende abil on kergem teha järgmine tellimus) ning
tarbija säästab aega (omal kogemusel võin öelda, et e-poe teenuse kasutamine
säästab nädalas ca 7-10 tundi, mis annab mulle lisaaja koolitööde tegemiseks).
Teiseks, tarbija annab oma panuse sotsiaalmajandusse sellega, et ta üksi autoga
sõites ei koorma liiklust, ei levita oma haigusi poes järjekorras seistes ning
ei põleta kütust, mille tagajärjel vabastatakse atmosfääri soojust ja
heitgaase. Eeltoodud kokku võttes väidan, et Eesti inimesed aina rohkem saavad
tarkadeks tarbijateks ja enam ei teosta puhtalt impulsiivseid liigutusi
tarbimise osas. Küll aga on ka arenguruumi, sest üldjuhul e-poodide
transpordilogistika toimub üle Eesti, kuid aga toidupoodide transpordilogistika
poest kliendini dimensioonis arenenud on ainult pealinnas. Teistes regioonides
on see ebaefektiivne või puudub üldse.
Kõige vähem realiseerinud visioon
on kirjeldatud teises peatükis (alapeatükis 4, punktis 3):
„Targad tootmislahendused, majad ja transport on tõstnud jõudsalt
ressursikasutuse säästlikkust, mis tähendab kokkuhoidu nii ettevõtetele kui ka
inimestele. Selle najal on majanduse ressursiintensiivsus vähenenud – Eestis
tehakse vähemate ressurssidega rohkem ära.“
Antud juhul viidan viimasele
lausele, kus öeldakse, et Eestis tehakse vähemate ressurssidega rohkem ära.
IKT-l on siin kindlasti oma positiivne mõju, kuid aga majanduse ressurssiintensiivsus
on võrreldav mõiste. Targad tootmislahendused (nt tootmistehastes) on enamuselt
juurutatud ja kasutatud globaalsete välisettevõtete poolt (põhirõhk sõnal „välisettevõtted“).
Iga ettevõtja teab, kui suure osa moodustab tootmiskuludest tööjõu- ja
keskkonnakulud. Eesti majanduskeskkonna tööjõukulud ja keskkonnakulud on
kordades väiksemad kui näiteks Saksamaa omad, seetõttu saksa tootemudel on ka ressursside
poolest oluliselt kulukam kui eesti oma, sellepärast „Eestis tehaksegi vähemate ressurssidega rohkem ära“. Kogu selle
olukorra valguses on kahtlust tekitatav kogu see tervik visiooni punkt.
Siinkohal luban endale skeptitsismi ja väidan, et seda visiooni oleks võimalik
täita vaid juhul, kui Eesti arendaks kohaliku tööstuse samale tasemele kui
näiteks Saksamaa (mis on päris võimas väljakutse) ning selle alusel saaks kahe
samasuguse tootmismudelite vahel teha ekspertiisi, kui suures osas üks või
teine IKT lahendus tõstab ressurssitõhusust. Küll aga Eestis kasutatakse palju
automatiseerimist ja taastuva energia tehnoloogiaid, kuid selle osa marginaalne
võrreldes sellega, kui suure eelise annab kordades odavam tööjõud ja madalamad
keskkonnanõuded.
Comments
Post a Comment