How to be a hacker

Käesolev ajaveebi artikkel käsitleb E. Raymond’i poolt kirjutatud veebipõhist juhendit „Kuidas saada häkkeriks (Hacker-HOWTO, http://www.kakupesa.net/hacker/). Autori arvamuse kohaselt nimetatud juhend on igati väärtuslik teos ning suur osa teoses kajastatud põhimõtted on rakendatavad ühiskonna jätkusuutlikkuse arendamisel. Kuid aga esinevad üksikud alamteemad, millega ei saaks üheselt olla nõus. Enne ajaveebi artikli põhiosaga alustamist peab mainima, et interkultuurilistel põhjustel kõik juhendi lugejad ei saagi juhendist sajaprotsendiliselt ühtemoodi aru, seega võivad tekkida juba lugemisel lahkarusaamad. Kuid siiski õnnestus teatud punktid läbi lugeda erinevates keeltes, et vähendada väärarusaama tõenäosust. Kui esialgne tekst on valesti aru saadud, siis allpool olev (konstruktiivne) kriitika näitab nüansse, mida tuleks juhendis täpsustada, et edaspidi minimeerida väärarusaamade tekkimise võimalust.  

Esimene teema, mille kohta soovib autor esitada konstruktiivset arvustust, on nimetatud „Vabadus on hea“. Iseenesest antud punktist kui tervikust ei ole midagi vastu, kuid ei saa täielikult nõustuda autoritaarsuse osas, sest üksikud autoritaarsuse põhimõtted on ikkagi teatud praktika käigus ja kindlal eesmärgil loodud. Täpsemalt aga hakkas silma koostöö teema. Käesoleva artikli autori arvamuse kohaselt peab teatud situatsioonides siiski säilima kontroll koostöö üle (eriti siis, kui koostöö tehakse projektis, mille pahatahtlik kasutamine võib kahjustada ühiskonda). Iga riigi iseseisvuse aluseks on võime seista oma rahva huvide eest ja jõu kasutamine peab alati olema reguleeritud. Kui olla „jõu kasutamisele vastutusvõimeliste inimeste veenmiseks“ võimaluse (või isegi meetodi) vastu, siis tekkib elementaarne enesekaitse küsimus, nimelt kuidas antud juhul tagada füüsiline puutumatus ja vägivalla levik. Kui viimase maailmasõja ajal keegi poleks Hitleri ideoloogiale vastu jõudu kasutanud, siis oleks ta maailmavõimule tulnud. Näide ilmselt äärmuslik, kuid autori põhiidee seisneb reguleeriva jõu säilitamise vajaduses, sest kunagi ei tea, kas parasjagu käiva koostöö partner on heatahtlik või mitte ning peab alati olema meede enesekaitse riski leevendamiseks.     

Teine teema, mida otseses mõttes ei kritiseeri, vaid täiustaks, on „Stiilipunkti“ põhimõte. Paljud võitluskunsti filosoofiad ja nn toimimise printsiibid õpetavad, kuidas ületada takistust üksi olles. See on ülitähtis omadus igas valdkonnas, kuid üle pingutada selle arendamisel ei tohiks. Paraku see võib põhjustada oskamatust realiseerida meeskonna iga liikme täisvõimet. Ühest küljest on nohiku staatus (kui tohib seda selliselt nimetada) kasulik ühiskonnast eraldumiseks keskendusvõime tõstmise nimel, kuid teisest küljest tänapäeva infotehnoloogia sektori esindaja, eriti arendaja, peab olema väga hea meeskonnaliige. Häkkeril peab säilima oskus tegutseda koostöös teistega ja vahest ka täiväärtuslikku tiimina. Meeskonna tööd õpetavad väga hästi meeskonna spordialad, nagu jalgpall ja jäähoki. See õpetab, kuidas arvestada teiste meeskonnaliikmetega (eriti tähtis on arvestada iga kompetentsiga). Kui nüüd aga kirjeldada häkkerite juhti, siis nimetatud tegelane peab lisaks eelnevale oskama ka ära tunda liikmete tugevusi ja juhtida neid. Eesmärk on tõhusalt rakendada iga liikme võimeid õigel ajal ja õiges kohas. Sellist juhiomadust on kordades kergem kasvatada meeskonna spordialades kui võitluskunstiga.  

Eeltoodud kokku võttes peab mainima, et kõige tähtsam on arendada juhendis kirjeldatud punktid tasakaalukalt. Kusjuures tasakaalu omadustest lähtudes pole võimalik kirjutada ühtset juhendit. Põhjuseks on muutuv reaalsus – tasakaal on erinevatel aegadel erinev, seega tulevane häkker peab ise tundma, milliseid omadusi (ja mis mahus) on tarvis arendada.

Picture source: itpro.co.uk